Artikkel Postimehes: arvamus.postimees.ee
On viimane aeg ulatuslikuks kõrgharidus ja teadussüsteemi reformiks Eestis. See on peamine järeldus Gunnar Oki raportis*, mis teadupoolest jõudis käesoleval nädalal fookusesse valitsuse ellukutsutud paneelarutelul.
Isiklikult arvan, et Oki raport on täiesti mõistlik. Olen nõus, et õppekavade dubleerimine ja raiskamine kehva kvaliteediga teaduse peale tuleb lõpetada. Pealtäha mõtleme kõik ühes suunas. Ometi häiris mind raporti alatoonis midagi väga sisulist, millele sain jälile dokumendi kokkuvõtlikus osas.
«Paratamatult tuleb kõikide väikeriikide kõrgharidus- ja teadusasutustel teha selgeid valikuid ning mitte püüda jäljendada maailma tippülikoole.»
Jah, just selle teesi teine pool on ohtlikult vale. See ei ole juhuslik viga, sama järeldus on tegelikult tekstis korduvalt väljendunud: «Esikahesajast välja jäävate ülikoolide puhul on oluline nende lokaalne mõjukus ja nende jõudmine tippülikoolide hulka pole reaalne.»
Senistel raporti aruteludel on keskendutud peamiselt dubleerimise, evalveerimise ja asutuste liitmise küsimustele, kuid selle kõige tagant koorub hoopis tõsisem probleem. Oleme olulisel teelahkmel. Oleme tegemas teadlikult strateegilist otsust suunaga keskpärasusele.
Kui me taastasime riigi, siis olid unistused ja eesmärgid kõrged. Ja ma ei näe siiamaani põhjust, miks ei võiks Eesti olla see «särav linn künkal», kus on paar maailma tippülikooli, näiteks nagu Harvard ja Stanford, või Oxford ja Cambridge. Kas me oleme alla andnud? Paraku on tõesti tunne, et kõrged eesmärgid on tasahilju asendunud ellujäämisstrateegiatega. Suurte visioonide asemele on tagasi tulnud Vargamäe Andrese tarkus, tasapisi kraavhaaval soise pinnase kuivendamine. Selline agooniline ellujäämisstrateegia viib ainult keskpärasusse. Aga seesama Tammsaare ju kuulutas, et unistada tuleb seni, kuni unistused reaalsuseks muutuvad.
Nagu Oki raportis korduvalt mainitakse, on viimane aeg muutusteks.
Viimasel hetkel mõistetakse ainulaadset võimalust
Üldiselt ei juhtuks maailmas suurt midagi, kui kogu teadustegevus Eestis lõpetada. Ka Eestis ei juhtuks esialgu mitte midagi erilist. Ja just seetõttu on meil ainulaadne võimalus.
Meil pole kaotada midagi. Seetõttu sobib Eesti ideaalselt kõrge riskiga, uudishimul ja hüpoteesidel baseeruva fundamentaalse tippteaduse katsekeskuseks. Siinkohal toon mõtte Euroopa teadusnõukogu (ERC) presidendilt Jean-Pierre Bourguignonilt: «Osa teadusuuringuid tuleb korraldada alt-üles-põhimõttel: lihtsalt provotseerida teadlasi kõige uuenduslikumate ideedega välja tulema ja laskma neil tegutseda. Isegi sel juhul, kui esmapilgul pole neil ideedel mitte mingisugust seost konkreetse probleemiga, mille lahendamist sa ootad.» Meil Eestis on olemas selliseks tegevuseks kõik ressursid, hea haridusega intelligentsed noored ja tegelikult ka peaaegu et piisavalt raha. Nagu ka Oki raportis nenditi, sõltub teadus- ja arendustegevuse tulevik rohkem raha jagamise põhimõtetest ja struktuurist kui rahastamise üldmahust.
Mõnede ainulaadsete hüpoteeside läbikukkumine ei põhjusta olulist krahhi, meil on piiramatu vabadus kujuneda huvitavaks ja originaalseks teaduse oaasiks, mis paistab kaugele. Raporti vaimus ümberkujundatav teadussüsteem peegeldab aga mõnes mõttes kogu meie riigi viimase aja suunda, me püüame olla üks tavapärane osake suurest süsteemist, saada veel üheks igavaks põhjala riigiks. Aga me ei saa kunagi niimoodi oluliseks, sest massiga me panustada ei suuda. Sellele vastuseks aga ütles juba Jakob Hurt ühe väga selge retsepti.
Üks raporti probleem ongi selles, et see viitab enamasti Soome ja Taani kogemusele. Gunnar Oki (ja ka minu) kujunemisaastad vaba maailma kontekstis olid 1990ndad. Siis olid Soome, Rootsi ja Taani meile püha eeskuju. Kõik võeti sealt üle, polnud mingit kriitikafiltrit. Nüüd enam ammugi nii olema ei peaks. Me teame, et Soome, Rootsi ja Taani teadus ei paista maailmas eriti sugugi rohkem silma kui Eesti teadus ja nende eeskuju järgimine ei pea ilmtingimata olema meie eesmärk. Me peame vaatama kaugemale, mõtlema globaalsemalt.
Probleem on ka selles, et raportis pööratakse palju tähelepanu kohaliku teaduse kohandamisele ja sidumisele kohaliku majandusega. Tõepoolest, mingi osa Eesti teaduslaborite kohandamine kohaliku tööstuse tooteoptimeerimise tööd tegema oleks vajalik. Selleks on juba arendatud tuumiklaboreid ja katsekodasid, kust tootjad võivad tellida analüüse ja keerulisemaid tootearenduseks vajalikke uuringuid. Ometi ei saa me panna kõiki teadlasi ootele, et ehk kunagi kellelgi tekib vajadus uurida mõnda ehitusmaterjali või puidukaitsevärvi. Kõige kahjulikum sellise asjade käigu puhul on, et teadlased kaotavad rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse fundamentaalse akadeemilise teaduse ruumis. Kahjuks tundub üks Oki raporti peidetud motiiv olevat just soov rakendada enamik Eesti teadusest kohaliku majanduse teenistusse.
Tegelikult oleks Eesti tööstusel targem vaadata teenusepakkujaid globaalselt. Ei ole kallim tellida sama uuring Hispaaniast või Kanadast. See võimaldaks ka kindlasti leida täpsemat vastavust ja sobivamaid spetsialiste, kui seda vaid Eesti väike valik võimaldaks. Tegelikult ma ei mõista, miks peavad kohalik tööstus ja kohalik teadus olema omavahel seotud. Teame, et suured maailma tööstuskontsernid otsivad teadusgruppe üle maailma. Mitte asukoha, vaid spetsiifilisuse ja kõrge taseme kriteeriumi järgi. Sidusus peaks teadusel tekkima globaalühiskonnaga, mitte vaid Eesti ühiskonnaga. Ühelt poolt räägime küll rahvusvahelistumisest, kuid samal ajal mõtleme, et Eesti teadust peaks rakendama eelkõige vaid kohalikus mastaabis.
Teadus saab majanduse käimalükkajana toimida ühe peamise mehhanismi kaudu. Külastasin hiljuti oma eelmist töökohta California Ülikoolis. Ülikoolilinnaku keskmeks on tugevad fundamentaalteaduse instituudid, kus toimub suures osas väga kõrgetasemeline teadustegevus. Vahepeal aga, pärast linnaku lõplikku valmimist, olid kõrvalasuvatesse majadesse kolinud arvestatav valik maailma biotehnoloogia firmade paremikust koos oma harulaborite ja kontoritega. Miks? Sest fundamentaalteaduse tugev tsenter mõjub tööstusele nagu magnet.
Kui me selle keskse tuuma Eestis välja suretame, siis kohalik teadusmahukas tööstus arenguhüpet ei tee. Ja ammugi pole siis loota ka välisfirmade huvi. Singapur kasutas seda skeemi 90ndatel hiilgavalt. Investeeriti fundamentaalsesse bioteadusesse, kutsuti välismaalt tööle mitmed nobelistid ja pommitati küllaltki agressiivselt tööpakkumistega maailma tippülikoolide järeldoktoreid. See kindlasti maksis midagi, kuid tulu oli suurem. Maailma tööstus pani tähele, et Singapuri teaduses toimub midagi huvitavat: huvitavad inimesed koonduvad, ideid vahetatakse, kõrgetasemelisi doktoritöid kaitstakse. Niimoodi tõmbaski fundamentaalteaduse keskus magnetina ligi paljusid firmasid, sealjuures ehitasid sinna nii mõnedki suured ravimifirmad eraldi teadus-arenduskeskused.
See on näide, kuidas vabalt arenevasse fundamentaalteadusesse investeerides saab arendada kohalikku teadusmahukat tööstust. Meie poliitikud pole aga sellest mehhanismist veel aru saanud. Ei ole võimalik saavutada kvalitatiivset hüpet, sundides teadust kohanema kohaliku majandusega. See tee on tupik.
Triumf – tõus globaalses mõttes oluliseks
Kui tabada ära need täpsed arengusuunad, võiksid Eesti ülikoolid ja instituudid olla maailma tipus, vähemalt edetabelite esisajas. Kuna aga esialgu siia erilist rahvusvahelist ajude sissevoolu näha pole, peaks esimese tõuke sellele arengule andma eesti noorte tagasitoomine maailma suurtest teaduskeskustest.
Ameerika biitnik Allen Ginsberg alustas oma kurikuulsat poeemi «Ulg» sõnadega: «I have seen the best minds of my generation, destroyed by…» («Ma olen näinud oma generatsiooni parimaid päid, hävitatud…»). Parafraseerides: olen näinud Eesti uue põlvkonna parimaid päid kadumas Põhja Ameerika tippülikoolide campus’tesse, MITi ja Caltechi laboritesse, Palo Alto biotech’i konglomeraatidesse. Näen neid kadumas uue Francis Cricki klaasist kromosoommaja lõpututesse avatud laboritesse Kings Crossil.
Me peaksime selle kadunud põlvkonna tagasi tooma (ja ka neile järgnevad põlvkonnad) erilise riikliku finantseerimisprogrammiga. See on sarnane Oki raporti ideega saata inimesed välja ja tuua tagasi. Kuid erinevusega, et peame andma nendele erakordsetele vaimudele oaasid, kus neid ei segata mõtlemast, andma täieliku akadeemilise vabaduse ja finantseeringu, et nad looksid ilma hirmuta. Et nad saaksid käia ülikoolilinnaku parkides mõtlemas ja kuulamas voolavat vett. Ja veenduma, et nad ei unustaks mitte kunagi kõige peamist nendele pandud vastutuses – nad peavad tegutsema inimtunnetuse kõige esimesel eesliinil, nad peavad suunama oma pilgu ja mikroskoobi objektiivi vaid nendes suundades tundmatusse, kuhu keegi teine veel ei näe. Nad peavad teadvustama, et nad pole sabassörkijad, et pole nii, et keegi kusagil mujal teeb neid tähtsaid asju ja meie lihtsalt vaatame ja skeemitame, eesmärgiks vaid tegevuse elushoidmine. Et meie võtame riske, et me katsetame ka kõige pöörasemaid ideid, et meie oleme need, kes toovad tõe inimkonnale, mitte keegi kusagilt mujalt.
Kokkuvõttes, milline peaks olema teadusreform?
Mida ei tohiks teha?
* Ei tohiks kiirustada asutuste liitmisega. Vabadus kaob, kui puuduvad alternatiivid, kui juhtimine muutub monopoolseks. Samuti on sisuline viga raportis tuua liitmise ja likvideerimise eeskujuks Soome ja Taani teadusreformid, mille tulemusel näiteks Soomes tehti 20 ülikoolist 14. On väga suur vahe, kas riigis jääb alles 14 või kolm teadusasutust.
* Ei tohiks avaldada survet teadlastele, et need kohandaksid oma tööd kohaliku majanduse tellimuste tegemiseks. Sellist tööd on vaja teha, kuid selle osakaalu kujunemine Eesti teaduses peaks olema selge. Kindlasti on meil väga head rakendusteadust ja tekib ka juurde, kuid selle proportsiooni peab määrama tööstustellimuste turg loomuliku arengu käigus. Kui kogu teadusele panna peale surve integreeruda kohaliku majandusega, tekib tunne, et suures reformimisetuhinas visatakse laps koos seebiveega välja. Integreerumine ühiskonnaga, teaduse ilu ja olulisuse vahendamine inimesteni on aga hoopis teine teema ja sellega peavad teadlased kindlasti tegelema.
Mida peaks tegema?
* Teadlastele tuleks anda vabadus. Seda saab teha väga lihtsalt: tuleks lõpetada suunamine, surumine ja kontrollimine, kasutades mõõdikuna produktsiooni kvantitatiivseid näitajaid. Unustada tuleb ka rahvusvahelised riiklikult tellitud evalvatsioonid. Ka need lähtuvad vaid bürokraatlikest mõõdikutest ja on väga kaugel sisulisest evalvatsioonist. Tuleb jõuda selleni, et Eestis ei valitseks enam kuulus Murphy seadus: teadus areneb selleks, et täita uurimiseks olevat aega ja publitseerimiseks olevat ruumi.
* Tuleks lõpetada kohalike inimeste kaasamine teaduse evalveerimisse. Olen korduvalt kuulnud, et meie retsensendid pole piisavalt kõiketeadjad (polegi võimalik), et erinevate taotluste sisust aru saada, ja appi tulevad jälle bürokraatlikud mõõdikud. Need hindamiskomisjonid peaksid olema välismaal ja mitte omama seost Eesti teadusega. Hea näide on selles osas Holland. Hindamise väljaviimise tulemuseks oli see, et teades, et granditaotlusi hindavad välisretsensendid, õpiti kirjutama väga konkurentsivõimelisi taotlusi. See aga omakorda tõstis Hollandi parimaks Euroopas ka ERC grantide arvult inimese kohta (Hollandi süsteemi välised Euroopa Teadusnõukogu grandid). See on ilus mehhanism, kuidas investeerides natuke rohkem välisretsensentide palkamisse, saavutatakse tagasihaardega väga suur kasum ERC grantide näol.
* Doktorantuur tuleks teha kuue aasta pikkuseks, et suudaksime koolitada maailma tippülikoolide tööturul konkurentsivõimelisi teadlasi. Eesmärk oleks saata inimesed võimalikult erinevatesse ja parimatesse kohtadesse järeldoktorantuuri, et nad tooksid tagasi tulles kaasateistsuguse kogemuse ja uusimad ideed. Praegune nelja-aastane programm pole piisav, enamasti läheb aeg üle ja siis algab süükoorma veeretamine. Minu mäletamise järgi ei kaitsenud minu tööperioodi ajal California ülikoolis kraadi eriti keegi enne seitsme aasta möödumist. Oli aeg katsetada, mõelda, läbi kukkuda ja edukas olla. Kõik need elemendid on noore teadlase kujunemise absoluutselt vajalikud osad.
* Tuleks noored maailmast tagasi tuua, aga mitte sunnismaisuse tingimusel ja ähvardusel, nagu pakub raport (töötab kümme aastat Eestis, mis iganes oludes), vaid tuleb luua keskkond ja teha pakkumine, milles sisalduvad kõik eespool kirjeldatud vabaduse ja loomingulisuse eeldused.
Lõpetaksin tsitaadiga James D. Watsonilt, DNA struktuuri lahendajalt: «Võtke oma noored teadlased, koguge nad kokku eraldatuses, kus neid ei segataks, andke neile ennekuulmatult suur vabadus ja tekitage loov pinge, provotseerides konkurentsi. Teadus areneb seikluslikkuse vaimus, mida iseloomustab nii nooruslik arrogants kui ka usk, et tõde, kui see kord leitakse, on üheaegselt nii lihtne kui ka imekaunis.»
Mart Loog on Tartu Ülikooli molekulaarse süsteemibioloogia professor.